Psüühiline diagnoos

 

Psüühiline diagnoos

Psüühikahäirena käsitletakse patoloogilist hasartmängimist harjumus- ja impulsihäirete kategoorias.

See kategooria sisaldab käitumishäireid, mida mujal ei klassifitseerita. Iseloomulikud on korduvad teod, millel pole selget ratsionaalset motiveeringut ja mis kahjustavad tavaliselt inimese enese ja teiste huve. Inimese enda sõnade järgi on käitumise põhjuseks kontrollimatud impulsid. Nende häirete põhjused on ebaselged ning need on ühendatud üldise kirjeldava sarnasuse tõttu, mitte sellepärast, et oleks teada muid olulisi ühisjooni. Tavakohaselt on sellest alajaotusest välja jäetud alkoholi ja ravimite liigtarvitamine, ning seksuaal- ja söömiskäitumisega seotud impulsi- ja harjumushäired.

Siia kategooriasse kuuluvad:
· Patoloogiline hasartmängimine (vt allpool).
· Püromaania - teiste omandi või muude objektide korduv süütamine või süütamiskatsed.
· Kleptomaania - seisundi puhul ei suuda inimene korduvalt vastu panna kiusatusele varastada esemeid, mida pole vaja ei isiklikuks kasutamiseks ega tulu saamiseks.
· Trihhotillomaania - sellele häirele on iseloomulik märgatav juustekaotus, sest ei suudeta vastu seista impulsile juuksekarvu välja kitkuda.


Patoloogiline hasartmängimine
Sagedased, korduvad hasartmänguepisoodid, mis valitsevad inimese elu ja kahjustavad sotsiaalseid, tööalaseid, materiaalseid ja perekondlikke väärtusi ning kohustusi.

Sellised inimesed riskivad töökohaga, võtavad suuri võlgu ja raha saamiseks valetavad, rikuvad seadust või väldivad võlgade maksmist. Hasartmängimise tung on nii suur, et seda on raske kontrollida, peas keerlevad mõtted ja kujutlused mängimisest ja sellega seotud asjaoludest. Kiusatus ja sellega seotud mõtted tugevnevad stressiaegadel.

Seda häiret on nimetatud ka kompulsiivseks hasartmängimiseks, kuid see mõiste pole nii sobiv, sest tehnilises mõttes pole käitumine kompulsiivne ega ole häiregi seotud sundneuroosiga.

Diagnostilised juhised
Põhiliseks tunnuseks on pidevalt korduv hasartmängimine, mis jätkub ja tihti suureneb, vaatamata halbadele sotsiaalsetele tagajärgedele, nagu vaesumine, peresuhete häirumine ja isikliku elu kokkuvarisemine.

Sisaldab: kompulsiivne hasartmängimine.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleks patoloogilist hasartmängimist eristada:
(a) hasartmängimisest ja kihlvedude sõlmimisest. Sel puhul mängitakse lusti pärast või selleks, et raha teha. Suurte kaotuste või muude ebameeldivate tagajärgede korral suudetakse piiri pidada;
(b) maniakaalsetel patsientidel esinevast liigsest hasartmängimisest;
(c) düssotsiaalse isiksuse hasartmängimisest, siis on sotsiaalse käitumise häired laiemad ja avalduvad agressiivsetes või muul moel teiste heaolu ja tundeid märkimisväärselt riivavates tegudes.